05 märts

Magneesium – Tähtsaim mineraal Meie kehas

Magneesium toit

Mida peaks teadma magneesiumist inimese kehas?

Mineraalidena tuntakse looduses leiduvaid, tahkeid ja stabiilsed, kindla keemilise koostisega aineid. Ometigi on mineraalained ehk keemilised elemendid, mis enamasti eksisteerivad looduses aasta miljoneid muutumatute mineraalide koostises. Väikestes kogustes on need ülivajalikud eluprotsesside suunajad. Üks olulisimaid sellistest elementidest on magneesium, mida esineb rohkem, kui kuuekümne erineva minaraali koostises. Meil Eestis näiteks Saaremaa dolomiidis. Hiinakeelne sõnaline vaste element magneesiumile on „mei“, ehk ilus mineraal. Traditsioonilised Hiina ravitsejad peavad magneesiumi tervise ülimaks atribuutiks, kuna ta võimaldab ennetada ja ravida haigusi ning on pikaealisuse oluliseks tagatiseks. Dr. Jerry Aikawa, Koloraado Ülikoolist, teadusmaailmas laialt aktsepteeritud CRC kirjastuse sarjas ilmunud raamatu Magnesium: its biologic significance (1981) autor, viitab magneesiumile, kui kõige tähtsamale mineraalainele inimese organismis.

Magneesiumi, kui elemendi, suutis esimesena minaraalidest eraldada 1808 a. dr. Sir Humphry Davy, kes soovitas ta nimetada magnumiks, Kreeka linna järele, mille lähiümbruses teda rohkesti leidub. Selle piirkonna inimesed kasutasid magneesiumimineraale erinevate sümptomite nagu näiteks kõrvetiste, depressiooni, peapöörituse, maohaavandite, neerukivide, kollatõve, podagra ja usside- vastaseks raviks. Viimase 40 aasta jooksul on tehtud rohkesti laboratoorseid uuringuid, mis on näidanud, et magneesium aitab efektiivselt võidelda veel vähemalt saja erineva haiguse vastu.

Magneesium:

  • reguleerib südametööd, tagades selle normaalse rütmi
  • aitab kehal lõdvestuda
  • kõrvaldab nn. halba kolesterooli
  • pidurdab veresoonte lubjastumist
  • alandab vererõhku
  • on vajalik lihaskoe ning närvitalitluse lõdvestamiseks
  • hoiab luud tugevana
  • katalüüsib ligemale kolmesaja ensüümi tegevust, suunates seeläbi organismis ühtekokku ligemale 150 000 erinevat biokeemilist protsessi.

Magneesium on kriitilise tähtsusega rakuenergia tootmises, aktiveerides ATP-d – energia talletajat ja ülekandjat inimese organismis ja osaledes rakkude metabolismis ehk elutähtsates biokeemilistes reaktsioonikaskaadides. Samas ei ole kaasaegne meditsiin senini tunnistanud magneesiumi laialdast mõju inimese tervisele.

Miks me kannatame magneesiumi puuduse käes?

Inimesed söövad palju ja sageli liiast, kuid kannatavad tegelikult siiski mitmete eluks oluliste komponentide osas alatoitluse käes. Nii näiteks on umbes 70-80% kaasaja arenenud riikide elanikonnast pidevas magneesiumi- vaeguses. Vanusegrupiti kõige rohkem esineb magneesiumipuudus teismelistel, kelle söömisharjumused on sageli väga limonaadi, kiirtoidu, suhkru, töödeldud nisujahu jm põhised. Kui lisandub ka magneesiumirikaste köögi -ja puuviljade vähene tarbimine, siis selle tulemina toob tarbitud toit magneesiumi kehasse minimaalselt.

Kui muistsed Põhjala rahvad said oma toidust 6000-8000mg magneesiumi päevas siis tänapäevaselt toituv eestlane saab seda heal juhul 200mg. Lisaks on evolutsiooni käigus sisaldanud inimese söök palju magneesiumi ja vähe kaltsiumi, mistõttu viimast on inimese organism õppinud talletama, esimest aga mitte.

Seega on praeguse elustiili juures suurenenud inimeste kaltsiumi tarbimine ning vähenenud magneesiumi oma. Selle üheks põhjuseks on veel asjaolu, et enamikku teravilju tarbitakse tänapäeval töödeldud kujul, mille tõttu on toiduainetest suur osa magneesiumist kaduma läinud. Samuti on muldade magneesiumisisaldus intensiivse põllumajanduse tulemina sageli kõvasti vähenenud.

Teisalt suureneb magneesiumivajadus inimestel, kes elavad kõrgenenud vaimse ja füüsilise stressi tingimustes. On pandud tähele, et magneesiumi defitsiit tekib suurema tõenäosusega ületöötamisele kalduvatel inimestel. Lisaks on kõrgenenud magneesiumivajadusega näiteks sportlased, puberteedieas lapsed, noorukid, rasedad ja imetavad emad. Ka viib kehast magneesiumi välja tarbitav alkohol.

Magneesiumi ametlik päevane norm inimese kohta on 400mg. Samas toonitab Rootsi üks silmapaistvamaid vitamiinide ja mineraalide eksperte, Margaretha Hellsten, et tegelikult oleks keskmisele inimesele tarvis vähemalt 2350mg magneesiumi päevas. Lisaks magneesiumile on oluline, et organism saaks või oleks suuteline tootma omale piisavas koguses D3-vitamiini, mis soodustab nii magneesiumi, kui ka kaltsiumi omastamist. Põhiliselt tekivad D-vitamiinid inimese nahas, päikese kiirguse toimel. Kuna aga viimane on aga meie laiuskraadidel talvisel ajal väga väheintensiivne siis peavad paljud inimesed leppima talveperioodil mitmesuguste D-vitaminide puudusest tingitud sümptomitega. D-vitamiine on organismil võimalik juurde saada kala (eriti tuunikala ja lõhet) ning mune (eriti munakollast) süües.

Tugeva magneesiumivaeguse võimalikud sümptomid:

  • Südame arütmia
  • „Rahutud jalad“
  • Peavalud ja migreenid
  • Depressioon
  • Lihaskrambid jalgades
  • Menstruaalkrambid
  • Lihaste tõmblemine
  • Valutavad hambad
  • Osteoporoos ehk luude hõrenemine

 

  • Südamehaigused
  • Unetus
  • Kõrge vererõhk
  • Pidev väsimus
  • Laste hüperaktiivsus
  • Lihasvalu
  • Suhkrutõbi (Diabeet)
  • Ärevus ja ärrituvus
  • Näljatunne, isegi kui kõht on täis

 

Näljatunne on signaal inimesele, et mingisuguseid organismi talituseks oluliste ainete varusid tuleb asuda täiendama. Nii näiteks on täheldatud, et magneesiumi vaegus võib tekitada magusa isu, kuna ammustel aegadel on magneesium esinenud meie toidus just koos magusainetega. Viimastest ei pruugi aga tänapäeval kuigipalju kasu olla, kuna magusate toiduainete valmistamiseks kasutatavad lähtematerjalid, nagu juba eelnevalt öeldud, on mitmel moel töödeldud.
Nii me siis olemegi oma isude poolt petetud ja sööme reflekside ajel kiirtoitu, komme ja joome limanaadi, minnes sellest ehk rasva, aga mitte saades toidust organismile vajalike mineraale.

Toiduained, kust saab magneesiumi:

Nisuidud, kaerahelbed, tumerohelised köögiviljad, pähklid, kala, herned, datlid, rosinad, kapsad.

Meeles tuleks pidada, et sügavkülmutamisel ja hilisemal ülessoojendamisel võib kuni kolmandik toidus leiduvast magneesiumist muunduda organismi jaoks raskemini omastatavaks. Samuti leidub metsikutes taimedes oluliselt rohkem mineraale ja vitamiine, kui ülekoormatud mullal kasvanud põllumajanduslikes köögiviljades.

Jalavann magneesiumipuuduse leevendamiseks.

Kuigi magneesiumi omastamine toidust on väga oluline, siis mitmes mõttes veelgi lihtsam on laadida organism magneesiumiga nahapinna kaudu. Selleks sobiliku jalavannimeetodi arendas välja üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid eksperte krooniliste valude käsitlemise alal, dr. Norman Shealy. Ta kasutab selleks magneesiumkloriidi, kui kõige loomulikumat ja paremini omastatavamat magneesiumi vormi. Oma uuringutes on dr. Norman Shealy näidanud, et 75% patsientidest saavutab magneesiumi külluse ühe kuu pikkuse kuuri tulemina. Shealy kogemuste põhjal võtab sama tulemini jõudmine toidulisandite abil 6 kuud, kuni mitu aastat.

Toidulisandite probleem on nende vähene efektiivsus, kuna neis kasutatava oksiidse magneesiumi imendumise määr läbi sooleseina on väga madal, ainult 4%. Suukaudsed magneesiumoksiidil põhinevad preparaadid on kõige levinumaks apteekides müüdavateks organismis magneesiumi sisaldust tõstvateks ravimiteks.

Mitmetest teistest ühenditest, näiteks magneesiumi soolast MgCl2 (magneesiumkloriid) on aga magneesium palju paremini omastatav. Paraku ei sobi magneesiumkloriid aga oma happesuse tõttu söömiseks.

Magneesiumkloriid, millega jalavanni teha, on kümnetes kordades efektiivsem ja odavam, kui oksiidipõhised medikamendid ning toidulisandid.

Magneesiumkloriidi jalavannis kasutamine on täiesti ohutu. v.a inimestele, kellel on diagnoositud väga raske neerupuudulikkus, tugev soolte ummistus või bradükardia (väga madal pulss).